Teater Must kast toob vaatajateni endise narkomaani valusad mõtted

17.05.2018

Teater Must Kast usub vormipiiranguteta maagia sündi ning teatrisse, mis ei manifitseeri end sõnades, vaid tegudes. See on teater, mis sünnib koos oma publikuga, loob teatriime millest iganes ning mis võiks kõnetada igaüht. Silver Kaljula lavastatud „5 grammi sisemist rahu“ toob vaatajateni endise narkomaani valusad, aga ausad mõtted. Lavastuse eesmärk on selgitada publikule narkootikumide mõju ühe noore mehe näitel, kes alustas kanepiga, kuid lõpetas fentanüüliga – seda kõike väga inimliku eesmärgiga leida endas õnnetunne ja sisemine rahu.

Silver, mis ajendas sind looma lavastust "5 grammi sisemist rahu", mis räägib ausalt ühe endise narkomaani loo?

See kõik algas sellest, kui minu õpetaja, Kalju Komissarov, andis meile teatrikoolis ülesande luua monolavastus. Sattusin lugema artiklit, mille sisu oli narkosurmade arv Eestis, ning see ajendas mind säärast teemat lähemalt uurima. Jõudes vastusega küsimuse teise pooleni, siis minu arvates on see lugu ikkagi ühe inimese valus-ausatest mõtetest ja kogemustest, mitte lihtsalt lugu endisest narkomaanist.

„5 grammi sisemist rahu” on etendatud juba 75 korda üle Eestimaa ning seda on näinud 7248 silmapaari, kelle hulgas on enamjaolt koolinoori, kuid publikumis on ka rohkelt lapsevanemaid ja sotsiaaltöötajaid - mis tunded sind valdavad?

Ma tahaks olla aus - väsimus, isegi kohati tüdimus. Samas on selline kirjeldamatult hea tunne, just südames. Mitmel korral on koolinoored ise organiseerinud etenduse külastuse oma eakaaslastele, see on üks toredamaid käivitajaid. Lisaks sellele laekub minu e-mailile pärast etendusi tänuavaldusi ning kogemusi nendel teemadel. Muidugi on see näitlejale suur tunnustus, kui nii-öelda tema “lapsukest” kõrgelt hinnatakse.

Meil korraldatakse tänapäeval mitmeid konverentse ja sündmusi narkosõltuvuste teemadel, kas ja miks sa arvad, et teater on parem viis inimesteni seda valusausat reaalsust näidata? Miks teater?

Ma ei ütle, et teater on seda valus-ausat teemat parem käsitlema kui teatud konverentsid. Kuid teatris on parem võimalus tuua teksti, tegevuse, heli ning valgusega esile antud loo pahupooled, mida lihtsalt seminariruumis ei pruugi kogeda. Siinkohal on ka oluline argument, et noort publikut on päris raske mitmeks tunniks kuskile ruumi istuma ja kuulama panna. Teatris on inimese empaatiavõime tugevam. Muidugi toimuvad meie teatris pärast etendusi ka vestlusringid, kus arutame nähtut ning sellega seotud problemaatikat. Seal on turvaline õhkkond ning teemadest räägitakse ausalt, nagu seda ikka teatris tehakse.

Me oleme ajaloos näinud näitlejaid, keda kohati nende tehtud rollid neid endid mõjutavad nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Antud lavastus võib just mõjutada sinu vaimset tervist, pidades silmas seda, et oled Vladimiriks kehastanud juba 75 korral. Kuidas on sind mõjutanud niisugune roll, Silver?

Mis puudutab füüsist, siis sellega pole viga midagi, sest keha teeb seda, mida vaim tahab. Vaimselt paneb see mind end sõltlasena tundma - kogen ja mõtlen samu mõtteid, mida dramaturg on Vladimiri mõteteks kirjutanud. Nagu ennist nentisin, väsimus ning tüdimus - see emotsioonide hulk, mida etenduses läbi kogen, ongi ehk mu vaimsele tervisele kõige rõhuvam faktor. Kuidagi selline külluslikkusest tingitud rahutus. Mul on väga hea meel, kui sõber, kes on nii heli- kui ka valgustehnik, tuleb peale etendust ja lihtsalt räägib minuga. See aitab meeletult ning tuletab mulle meelde, et olen ikkagi Silver. See on üks teema, millest ma Vladimirina räägin - meil on vaja inimest, kes oleks meie kõrval. See on võti hea tervise uksele, ehk?

Intervjueeris Jan-Erik Sarv

Vastas näitleja ja lavastaja Silver Kaljula

Lavastusest „5 grammi sisemist rahu”

Must Kast

www.teatermustkast.ee

Назад