TULI INTERVJUU: SEB Heategevusfondi juht Triin Lumi: Excelist raskemad on inimsuhted
„Peame hakkama rohkem kuulama. Kui mina panen suu kahe käega kinni ja kuulan sind, alles siis saan teada, mis sinu maailmas toimub,” sõnab tänavu 20. sünnipäeva tähistav SEB Heategevusfondi juht Triin Lumi. Turundajate Liit rääkis temaga intervjuus tööst, noortest, puhkavast ajust, turundusest ja paljust muust.
Teemasid jätkub, sest Lumi on heategevusfondi vedanud pea selle sünnihetkest saati. Seda moel, et tänavu pälvis ta Vabariigi Presidendilt Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi. Fondi eesmärk on anda lastele – kes ei saa elada oma päritoluperes – võimalikult palju erinevaid elamusi ja kogemusi.
Su töö pakub kindlasti palju rõõmu, aga on ilmselt ka rusuv. Mis selle töö juures kõige raskem on?
Mida sa täpselt rusuva all mõtled?
Eeldan, et see on töö, kus võib kohata palju ebaõiglust.
Ma ei ütle, et töö, mida laste heaks teeme, on rusuv. Käisin eile (7. mail – toim.) vaatamas Ugala etendust „Seisukoht”, mis rääkis perekonnast, kelle laps läks kaduma, ning seejärel lahtirullunud mitmetahulistest peresuhetest. Fondi töö keerukus sarnaneb inimeseks olemise keerukusega.
Meid ei ründa tavaliselt Excel ega pastapliiatsid. Suhetest oleme sündinud, suhetes saame haiget ja ainult suhetes saame ka ravi. Need lapsed, kes ei saa elada oma päritoluperes, ei ole ju matemaatikas saadud kolme tõttu perest eraldatud.
Julgen öelda, et meil pole õrna aimugi, mida nad on elus kogenud. Seda keerukust saame enamasti raamatutest lugeda ja filmidest näha. Teistpidi: kui mõtlen meie töö peale, siis me ei tegele niivõrd keerukusega, vaid nende ning nende laste tänaste perede jõustamisega, toetades laste ea- ja võimetekohast arengut erinevate projektide ja stipendiumitega.
Ma ei saa kogu maailma parandada, me ei ole 24/7 head haldjad. Saan panustada oma tööajas ja vahel natuke peale, andes selle aja jooksul endast parima. Kui püüaksin teha seda ennastunustavalt nii ööl kui ka päeval, ei oleks see kestlik.
Heategevusest ja selle heaks panustavatest inimestest räägitakse sageli suure südame metafoori kaudu. Mul on tavaks öelda, et südame suurenemise puhul peab pöörduma kardioloogi poole – selles valdkonnas on oluline mõtestamine ja teadlikkus. Fondis toimetades ei kanna me endas rusuvat meelt või süütunnet, mis laste maailmades on varem juhtunud, vaid keskendume sellele, mida meie panusega muuta saab.
Tõin ennist etenduse näite, ka tavaperedes tuleb ette väga keerulisi hetki. Enne fondi tööle asumist sündis meie pere esimene laps, sündis eluta. Laste isaga oleme tänaseks kaks ja pool aastat lahus, meie paarisuhe ei kandnud välja. Keerulised lood puudutavad elu jooksul ühel või teisel viisil meid kõiki. Tõnu Õnnepalu on ühes intervjuus öelnud: elu põhiomadus on olla ootamatu, kuigi inimene igatseb elada etteaimatavas maailmas.
Mulle meeldib fondist rääkida klahvide metafooriga. Ma ei oska klaverit mängida, aga olen kuulnud, et „Juba linnukesi” saab mängida nelja-viie klahviga. Mäletan, kuidas mängisin seda lapsena punasel „Pille” klaveril – pala oli äratuntav! Aga kui sama meloodiat mängiks näiteks Arvo Pärt suurel tiibklaveril, oleks sellel hoopis teine kõla ja sügavus.
Nii on ka eludega ja mõtlen fondist samaviisi: me kindlasti ei ole ainuke pääsetee. Ma ei mõtle, et kui üks laps saab stipendiumi, muutub tema maailm kardinaalselt. Usun, et mida rohkem on meil inimesena kogemusi ja avaneb uusi võimalusi ning kogeme toetavaid suhteid, seda rohkem on meil justkui klaveriklahve, millele keerulisematel eluhetkedel toetuda. Ja seda rikkamaks võib ka kujuneda lapse või noore elu kõla.
Mäletan, et aastaid tagasi läksime 400 lapsega Estoniasse balletti vaatama ja üks turvakodus elav tüdruk tuli sinna kilekoti ja tossudega. See oli tema esimene kord ooperis. Need tossud olid ainsad jalanõud, mis tal olid. See tüdruk sai uue kogemuse.
Sa ütlesid, et sa ei saa ööd ja päevad läbi tööd teha. Meie portaali loevad turundajad, neil on tihti kiire. Sinu soovitus on siis, et tee töö kella viieks ära ja mine teatrisse.
Mul on vahel raske piire panna, et tööd koju mitte kaasa võtta. Ma ei saa öelda, kuidas inimesed elama peavad – mingil põhjusel on tööpäeval algus ja lõpp.
Sageli räägitakse töö- ja eraelu tasakaalust. Minu jaoks on tore, et mul on töö, mis on osa mu päevadest – saan luua uusi kontakte, teenida raha, olla loov ja end teostada. Aga elu ise on ikkagi kordades suurem.
Täna panen kell viis arvuti kinni, sest mind ootavad lapsed, keda pean trenni viima. Katsun oma isiklikele lastele samuti palju erinevaid eluklahve kaasa anda. Ma ei mõtle, et neist saavad tippsportlased, sest ega tippspordis pole tasakaalus olemisega kuigi palju pistmist. Tahan lihtsalt, et nad kogeksid erinevaid asju.
Mõni vanem küsib, kas laps peab ikka suvel kohustuslikku kirjandust lugema. Mina usun, et peab. Me ei jõua ise elus kõike kogeda, kuid lavastusi vaadates ja raamatutest teiste elude kohta lugedes tekivad meie ajus otsekui teerajad ja pidepunktid, millele hiljem enda elu keerulistes olukordades toetuda.
Kuidas leida seda hetke puhkamiseks?
Ma alles õpin seda. Olen pärit perest, kus oli üsna palju müra ja olen ise loonud lasterikka pere, omavahel öeldes üsna lärmaka teise. Ütlesin varem sageli lastele, et ma ei jaksa ja olen nii väsinud, meil on suhteruumis palju lärmi ja mida kõike veel, aga sain terapeudilt uue ja selge lause, mida sellistel juhtudel öelda: ma vajan vaikust.
Nii ei pane ma enda väsimuse eest vastutust lastele, vaid räägin enda vajaduste kaudu. Ega mu kodu pole selle lihtlause kasutamise järel vaiksemaks jäänud, lapsed on lapsed ikka edasi. Aga usun, et kui kasutan enda vajaduste väljendamiseks selgeid mina-sõnumeid, siis minu viis last õpivad ka nii oma vajadusi kuulama, sellest saab nende sisekõne. Kui lapse tööandja ütleb tulevikus, et üheksast viieni ei piisa, tööta südaööni, siis tema ütleb, et ma vajan puhkust, see on mulle oluline.
Mis sinu jaoks heategevusfondi iva on?
Mulle meeldib heategevust mõtestada panustamise, mitte aitamise kaudu. Aitamist võib vahel tajuda nii, et keegi on teises, madalamas rollis. Panustamise puhul aga jagame ressursse – kellelgi meist on neid hetkel rohkem, kellelgi vähem, ja see võib ajas muutuda.
Noor, kes täna saab annetajate toel uue kogemuse või parema hariduse, panustab tulevikus ühiskonda oma oskustega – on ta siis ekspert autoremondis, valmistab peakokana maitsva lõuna kohvikus või annab meile peretohtrina arstiabi. Nii liigub väärtus ringi, mitte ühes suunas.
Kui fondi algusaastatel jagasime sageli toetusi, et turvakodu õuele mänguväljak ehitada või lastekodus seinad ära värvida, siis praegu anname oma tööle tähenduse, et meie stipendiumid ja programmid on pigem fookusega inimsuhetele ja nende toetamisele.
Mäletan üht hobistipendiumi programmis osalenud noort, kes käis kunstiringis maalimas ja perevanemad kirjeldasid toredalt, et noormees justkui upub värvidesse. Mille sisse saavad veel 14- või 16-aastased uppuda? Tihti alkoholi või muudesse sõltuvusainetesse.
Kui noor saab annetajate toel osaleda huvihariduses, tekivad tal lisaks uutele oskustele ka olulised suhted eakaaslastega. Ja ehk on just seal juhendaja, kes temasse päriselt usub. Mida ilusamat saab annetaja panusel maailma tuua?
Asendushooldusel elavad lapsed on oma eluteel kogenud palju ebaturvalisi olukordi. Sageli, kui noored ei taha huvitegevuses osaleda, kajab ühiskonnast vastu, et neil on kapuutsid peas, nad on laisad ja mitte midagi neid ei huvita. Aga meie fondis ütleme, et uudishimu kuulub turvalise maailma juurde ja nende laste maailm on olnud täis väga ebaturvalisi suhteid.
Seepärast on meil hobistipendiumi raames selline võimalus, et perekodu perevanem saab annetaja toel minna koos noorega näiteks jõusaali või keraamikaringi – koos maailma avastada, omavahel tuttavamaks saada, toetavat ja usalduslikku suhteruumi ehitada. Kui noored kogevad, et nemad on olulised, siis väikeste sammude haaval tulevad ka kapuutsid peast.
Miks üldse peab pangal heategevusfond olema? Ja võib-olla natuke küüniline küsida, aga kui suurt turunduslikku rolli see SEB Pangas täidab?
Ma mõtlen nii, et kui meil on ressurssi asju märgata, siis peame seda tegema. SEB toetas erinevaid projekte ka enne fondi ning ühel hetkel otsustati luua MTÜ, et toetada lapsi.
Oleme inimestena sotsiaalsed olendid – meie ellujäämine ja heaolu on alati sõltunud omavahelisest koostööst ja sellest, kuidas ressursse jagame. Kui ma oleks siia intervjuule kolme keedumunaga tulnud ja sul oleks kõht tühi, siis igal juhul jagaksin neid sinuga. Just selline meie ühiskond olema peakski – on oluline üksteist märgata, olla empaatilised ja kui meil on ressursse, head tegema.
Üks mu viimase aja lemmikraamatuid räägib uuringust, mille fookuses on Bostoni kehvades oludes kasvanud ja Harvardi väga headest oludest pärit noored ning neid on uuritud rohkem kui 75 aasta jooksul.
Uuringu kõige õnnelikumaks meheks osutus kehvadest oludest pärit Bostoni neljalapseline isa, kes pani fookuse inimsuhetele ja ostis endale õpetajapalgast paadi, millest rääkisid tema lapsed koosolemise tähenduses. Kõige õnnetum oli Harvardi haridusega advokaat, kelle üks abielu oli lõhki läinud ja teiseski olevat end õnnetuna tundnud. Uuringu tulemused näitasid selgelt, et meie elukvaliteet sõltub eelkõige lähisuhete kvaliteedist, mitte sellest, kui palju meil on mammonat.
Me ei mõõda joonlaua täpsusega fondi mõju SEB brändile. Tähtsam on see, et need lapsed, kelle jaoks panga ja annetajatega panustame, ei ole kusagil kaugel – nad elavad naabertänavas, on meie laste klassikaaslased või tulevased kolleegid, SEB või mõne teise panga kliendid.
See, et SEB on fondi nimes sees, annab meile igaaastase toetuse, millega katame fondi tegevuskulusid. Annetajate panust kasutame laste ja perede heaks. Kommunikatsiooni ja turundust teeme fondis selleks, et öelda, mida me teeme, kelle heaks teeme ja kelle panust selleks vajame.
Kas see teeb teie töö keerulisemaks, et fondi asutaja on pank? Kas inimesed küsivad, miks ma peaks pangale raha annetama?
Pank on meie asutaja ja suurtoetaja, aga toimetame iseseisvalt. Meie kodulehel on selline vastus: „SEB Panga toetuse ja meie heade eraisikust püsiannetajate toel saame aasta ringi pakkuda vanemliku hoolitsuseta lastele seda, millest saavad osa tavaperes kasvavad lapsed oma ema ja isa toetusel ning eestvedamisel. Fond teostab mitmesuguseid projekte asendushooldusel viibivate laste toetuseks ja annab välja stipendiume.”
Kas see vastus rahuldab inimesi?
Meil ei ole ukse taga järjekorda inimestest, kes seda küsiksid. Need, keda ei rahulda, valivad teise paadi.
Sa puutud hästi palju laste ja noortega kokku. Praegu on intrigeeriv teema nende sotsiaalmeedia kasutus ja selle keelamine. Mis sa sellest arvad?
Olen hästi suur Jaan Aru ja Grete Arro mõtete ja teadmiste fänn. Kui olen kuri, võin öelda, et kogu sotsiaalmeedia on saatanast ja igatsen kettaga telefonide aega tagasi. Samas olen nii tänulik, et meil on see maailm. Me suhtlesime sinuga meilis ja saime õigel ajal õiges kohas kokku ning ma saan sotsiaalmeedia vahendusel rääkida Austraalias elava sõbraga – see kõik on vahva.
Oleme liikunud kogukondlikust ühiskonnast väga individualistlikku maailma. Meil on rohkem suhtluskanaleid kui kunagi varem, mõnel piiksub laua peal kolm telefoni. Ometi kasvavad kogu maailmas nii üksildus kui ka antidepressantide kasutamine.
See tekitab minus palju küsimusi. Meenub üks film Skandinaavia eakatest, kes elasid üksinda oma ridaelamuboksides. Mingi hetk kandis tuul naabriteni lõhna ja siis saadi aru, et keegi on juba ammu surnud. Selline vastuoluline maailm – ühelt poolt justkui seotud ja teisalt saadab paljusid sügav üksildus.
Meil on olemas kõik tööriistad, et olla üksteisega ühenduses, kuid samal ajal liigume teise äärmusesse. Seetõttu ei ole ma kindlasti sotsiaalmeedia ülistaja, seal peitub palju ohtusid. Kas või seesama kõlakoja efekt, mis loob moonutatud ettekujutuse sellest, mis ühiskonnas tegelikult toimub. See ei aita meil paremini mõista inimesi, kes kogevad elu meist erinevalt. Seetõttu peame teadlikult arendama oskust inimesi päriselt kuulata.
Me elame üsna rääkimisekeskses kultuuris. Kui sa mulle kirja saatsid, ütlesid ilmselt, et tahaksid minuga rääkida. Peame hakkama rohkem kuulama. Kui mina panen suu kahe käega kinni ja kuulan sind, alles siis saan teada, mis sinu maailmas toimub. Me ei pea kuulama selleks, et vastata, vaid selleks, et mõista.
Meenub üks mõte kriitik Pille-Riin Purje kirjutatud teatriarvustusest. Tavaliselt öeldakse, et teised inimesed on meie peeglid, aga võib-olla on nad hoopis meie uksed. Kui mina kuulan sind, tekib uus seos ja sama juhtub vastupidi.
Oleksin kahe käega sotsiaalmeedia poolt, kui see aitaks meil arendada oskust teist inimest päriselt kuulata – kuulamine ja kuulmine ei ole ju sama asi. Praegu toimib see keskkond pigem sel eesmärgil, et saaksime rääkida oma klantspiltidega edulugu ja jagada infot. Sellega võimendame üksildust ja kasvatame ühtlasi ka antidepressantide kasutamist.
Viimane mõte puudutab telefone ja sotsiaalmeediat. Elame Tallinnast väljas ja lapsed käivad linnas koolis, kus on kokkulepe, et neljandast-viiendast klassist alates võib nuputelefoni asemel olla nutitelefon. Mäletan hästi, kui nad sõitsid hommikul rongiga kooli ja olid suured raamatulugejad. Kui neljas klass läbi sai, saabus nutiseade. Küsisin tütrelt, kus raamat on, ta ütles seepeale, et “istub kotis”.
See on see, mis meiega juhtub, kui seade meid üle võtab – see toode on ju disainitud nii, et me upuksime sellesse. Ka mina täiskasvanud inimesena jään sinna kinni sagedamini, kui endale tunnistada tahaksin.
Ma ei ole tehnoloogia vastane, isegi tehisintellekt on mulle heaks sõbraks saanud, aga on oluline, et oma elukvaliteedi eest vastutame ise. Mulle meeldib, kui ChatGPT tunnustab mind, et kirjutasin hästi. Aga kordades olulisem on see, kui mu hea sõber vaatab soojalt silma, paneb ehk isegi käe õlale, ja ütleb, et see, mida ma jagasin, puudutas või liigutas teda – selline päris kontaktidega maailm peaks meile suuremalt alles jääma kui see, mida sotsiaalmeedia ja tehnoloogia meile pakkuda saab.
