Jäta navigatsioon vahele

Ma Armastan Aidata
Koos oleme kogunud
4 704 036 €
Annetajatelt 3 329 587 €
Swedbanki poolt 1 374 449 €
"Toetame lastekodulaste sulandumist ühiskonda!"

"Toetame lastekodulaste sulandumist ühiskonda!"

Kuidas su annetus aitab?

Kui lähedal oleme eesmärgi saavutamisele?

Annetusi kokku
Veel vaja koguda
5 008.57 €
250 annetust
9 331.00 €
See projekt on juba lõppenud. Täname kõiki, kes kaasa aitasid!

Kuidas su annetus aitab?

Kuidas su annetus aitab?

Toetame ning arendame vanemliku hooleta lapsi ja noori üle Eesti, et neist saaksid elus toimetulevad inimesed. Pakume asenduskodu töötajatele koolitusi, innustust ja tunnustust.

Annetused toel saame korraldada noortele koolitusi ja seminare, mis aitavad sageli mitmeid hülgamisi ja traumasid üle elanud noortel eneseusku tõsta, õpetades neid hoidma positiivset ellusuhtumist ja mitte tundma end ohvrina. Lisaks korraldame koolitusi ja seminare asenduskodu töötajatele, et parandada koostööd, töötingimusi ja oskusi ning luua paremaid eeldusi asenduskodus kasvavate noorte toetamiseks.

2009. aastal loodud Eesti Asenduskodu Töötajate Liit (EATL) ühendab asenduskodude kasvatajaid ning kõiki, kes soovivad kaasa rääkida lastekodudes ehk asenduskodudes kasvavate laste heaolu ja elukvaliteedi parandamise ning nende iseseisvas elus toimetuleku võime suurendamises. 

Organisatsioon on kantud tulumaksusoodustust saavate mittetulundusühingute nimekirja. Maksude teemast loe lähemalt: Annetused ja maksud.

http://www.eatl.ee
http://www.facebook.com/asenduskodu

Lastekodukasvandik: “Ma ootasin ja ootasin ema. Ta ei tulnud kunagi…”

19.01.2016

Angela teab, mida tähendab vägivald. Ta teab, mis tunne on elada päevi tühja kõhtu kannatades. Mäletab, kuidas kriipis hinge emaarmastuse puudus ja tema katteta lubadused: “Ta lubas kogu aeg, et tuleb tagasi ega jäta oma lapsi. Tegelikult ei tulnud ta aga mitte kunagi…”

Praegu 21aastasel Angelal ei ole ühtegi head mälestust ajast, kui ta oli veel ema ja isa hoole all ühes Lõuna-Eesti pisikeses külas koos kolme õe ja kahe vennaga. Vanemad jõid ja ema peksis lapsi. “Vanemad jõid kogu aeg, kogu lasteraha kulus alkoholile. Mõnikord anti külapoest ka võlgu, et me süüa saaksime, aga mitte alati. Ema ütles, kui tühja kõhtu kurtsime, et tal pole meile midagi anda. Istusimegi siis näljas. Sõpradel külas käies pakkusid küll nemad mulle süüa, aga ma ei saanud, mul hakkas vastik ja tundsin end süüdi, et õed ja vennad istuvad kodus näljas ja mina saan kõhu täis,” räägib Angela.

 

Loe edasi SIIT

Tagasi