Jäta navigatsioon vahele

Ma Armastan Aidata
Koos oleme kogunud
2 790 723 €
Annetajatelt 1 887 379 €
Swedbanki poolt 903 344 €
SOS Lasteküla „Toeta Eestimaa lapsi, et nad saaksid võimaluse kasvada koos ema ja isaga!“

SOS Lasteküla „Toeta Eestimaa lapsi, et nad saaksid võimaluse kasvada koos ema ja isaga!“

Kuidas su annetus aitab?

Kui lähedal oleme eesmärgi saavutamisele?

Annetusi kokku
Veel vaja koguda
19 553.48 €
698 annetust
30 000.00 €

Siin kuvatakse alates juunist 2019 organisatsioonile tehtud annetusi.

Annetan raha

Kuidas su annetus aitab?

Kuidas su annetus aitab?

SOS peretugevdusprogrammi eesmärk on toetada keerulisse olukorda sattunud peresid, et lapsed saaksid kasvada koos oma bioloogiliste vanematega armastavas kodus ega satuks lastekülla.

SOS Lasteküla 12aastane kogemus näitab, et panustamine ennetustegevusse võimaldab perel ise oma lapsed üles kasvatada.

SOS Lasteküla peretugevdusprogramm töötab Narvas, Sillamäel, Keila linnas, Kohtla-Järvel ja Lääne-Harju, Harku, Põltsamaa, Saue, Viljandi, Põhja-Sakala, Rapla ja Kohila vallas.

Vajadus uute piirkondade järgi kasvab pidevalt, sest igal aastal eraldatakse Eestis ligi 250 last oma perekonnast, abivajavad lapsi on tuhandetesLaste äravõtmine aga ei lahenda probleeme, sest neis peredes sünnib lapsi aina juurde. Hoopis vajalikum on õpetada vanematele, kuidas lastekasvatamise ning igapäevaeluga paremini toime tulla.

Sinu annetuse abil pakume riskilastele ja nende vanematele sotsiaalset ja majanduslikku tuge ning tegeleme vanemlike oskuste arendamisega. Peresid abistab ja nõustab SOS usaldusisik, kelle ülesanne on püüda perekonda tervendada, leida üles ja arendada hädasolija tugevamaid külgi, parandada vajadusel pere sotsiaalseid oskusi või pakkuda perele erinevate erialaspetsialistide abi. Lühidalt öeldes on usaldusisik inimene, keda pere saab täielikult usaldada.

Tavaliselt külastab SOS usaldusisik peret kahel korral nädalas, aga kui vaja, ka tihedamini. Ühel korral kohtutakse väljaspool kodu, teisel korral kindlasti kodus, et näha, kuidas toimub kodustes tingimustes pere omavaheline suhtlemine ja millised on olud.

Programmis osalemine on vabatahtlik, kuid perega sõlmitakse leping. See on vajalik selleks, et pere vähemalt minimaalse aja (6 kuud) programmis suudaks püsida. Seejärel koostatakse pere abistamise plaan, mida SOS usaldusisik asub ellu viima.

  • 5€ püsiannetusega (ehk 60€aastas) saab üks pere vähemalt  5 tundi psühholoogilist ja/või  sotsiaalset nõustamist või 1 laps 5 tundi individuaalset õpiabi, logopeedilist abi või erinevaid teraapiaid.
  • 10€ püsiannetusega (ehk 120€ aastas) saavad 2 peret vähemalt 5 tundi psühholoogilist ja/või sotsiaalset nõustamist või 1 laps vähemalt 10 tundi individuaalset õpiabi, logopeedilist abi või erinevaid teraapiaid. 
  • 25€ püsiannetusega (300€ aastas) saavad 2 peret vähemalt 12,5 tundi psühholoogilist ja/või sotsiaalset nõustamist või 1 laps vähemalt 25 tundi individuaalset õpiabi, logopeedilist abi või erinevaid teraapiaid. 

2021. aastal on SOS Lasteküla peretugevdusprogrammis kokku  424 last ja 171 pere.

Riik sellist ennetustegevust ei finantseeri ning vajalik rahasumma tuleb koguda lahkete annetajate abiga. Programm on tänaseks töötanud 12 aastat ning selle aja jooksul oleme suutnud 450 perele tõestada, et lapse jaoks on parim kasvukeskkond oma kodu, mitte lasteküla. Programmi hea töö tulemusena on 1100 last jäänud oma vanematega kokku. Kõik need pered saavad täna oma laste kasvatamise ja oma elu ohjamisega ise hakkama.

Lisainfo: www.sos-lastekyla.ee

Organisatsioon on kantud tulumaksusoodustust saavate mittetulundusühingute nimekirja. Maksude teemast loe lähemalt: Annetused ja maksud

Moonika: "Sel saatuslikul hetkel pean olema nende kõrval"

09.07.2021

Kinnise asutuse juhina karastunud Moonika on pühendanud oma elu perede aitamisele, kus lapsed elavad emast-isast eraldamise ohus ning kodu kaotamise hirmus. Moonika tööle asumisele aitasid kaasa sajad suure südamega eestimaalased. 2019. aasta 4. mail koputasid 260 tudengit üle Eesti lahkete inimeste ustele ning kogusid annetusi SOS Lasteküla peretugevdusprogrammi avamiseks Viljandi vallas. Ühe päevaga koguti 69 292 eurot ning programm avati Viljandis üheksa päeva hiljem, 13. mail. Keeruliste perede kaitseingliks sai Moonika, kes on hingepaisid ja kogemusi õnnelikuma elu elamiseks jaganud nüüdseks pea kaks aastat.

„Ma töötasin mitu aastat erihoolekandeüksuses. Alguses sotsiaaltöötaja, hiljem juhatajana. Töö oli vaimselt raske, olin olnud selle aja jooksul ühel korral tõsiselt läbi põlenud, teisel korral läbipõlemise äärel ning otsustasin, et kolmandale korrale ma võimalust ei anna,“ meenutab Moonika aegu, mil sündis otsus vahetada töökohta. „Kõige rohkem tekitas trotsi tohutu bürokraatia, millega pidi tegelema ning üleüldine suhtumine klientidesse. Ei olnud harvad juhud, kui nendega käituti ebaviisakalt ning ülbelt, justkui nad ei väärikski inimlikku headust. Mäletan, et kui pakkusin oma sünnipäeval ka klientidele kommi, siis ei suutnud osad kolleegid ära imestada, et milleks neid küll poputada, nad ei saa ju nagunii midagi aru. Mulle tegi see väga haiget, et ma ei suutnud seda mõtteviisi ja käitumist muuta.“

SOS Lastekülas töötava lähedase kaudu kuulis Moonika, et Viljandisse otsitakse inimest, kes tahaks keerulisse olukorda sattunud peresid taas rajale püüda aidata. Kuna pere väga toetas töökoha vahetust, sündis otsus väga kiiresti.

„Alustasin 3-5 perega,“ räägib Moonika. „Lahendust vajavaid probleeme on palju: käitumismustrite muutmine, sotsiaalsete oskuste arendamine, perevägivald, laste käitumisraskused ja tervisemured, vanemate sõltuvused, eelkõige alkoholism aga ka vaesus. Väga palju on peresid, kus vanematel ja lastel on vaimse tervise probleemid.“

Moonika tundis juba esimesest päevast alates, et on leidnud oma õige tee. Kõige rahuldust pakkuvam on töötamine rohujuuretasandil. Kodukülastused ja sage suhtlemine peredega on võtmeks keeruliste probleemide lahendamisel. Moonika ei teadnud seni, mis on töövabadus. Võimalus planeerida tööd nii, et kogu energia on suunatud konkreetse eesmärgi täitmisele – aidata perel iseseisvalt hakkama saada. Kuidas eesmärgini jõuda, on iga pere puhul erinev, mis kord on toiminud ühe puhul, ei pruugi viia tulemuseni teise pere juures.

Väike laps lasi kassil oma käed veriseks kraapida

„Siiani inspireerib mind mu esimese pere edulugu,“ räägib Moonika väga katkisest perest, kes jõudis tema juurde siis, kui ta SOS Lasteküla perede tugitöötajana alles alustas. „Ema koos kolme lapsega kolis Viljandimaale teisest vallast pärast seda, kui oli interneti teel ühe mehega tutvunud. Peale selle, et elati väga rasketes tingimustes ei võtnud uus elukaaslane lapsi omaks ning karistas neid. Kui ema sekkus, pidid kõik taluma ebainimlikke karistusi. Ema lastega kannatas välja nii vaimse kui füüsilise vägivalla, kuni ühel hetkel viskas mees nad lihtsalt tänavale. Pere probleeme märgati koolis ja lasteaias ning anti sellest teada lastekaitsetöötajale, kes omakorda informeeris mind. Eelmise omavalitsuse töötajad kirjeldasid ema kui väga isekat, koostööd mittetegevat ja ülbet naist. Meie esimesel kohtumisel sulas aga jää ning ma nägin ema, kes meeleheitlikult soovib oma elu rööbastele saada.“

Lastel oli väga palju probleeme. Nende teadmised, oskused ja võimekus olid väga kesised, neil olid tõsised käitumishäired, suuremad lapsed olid agressiivsed. Üks laps nautis iseendale haiget tegemist, kiusates kassi seni kuni too käed üleni veriseks kriipis.

Emal ei olnud mingisugust töökogemust, tema vaimne tervis vajas hindamist ja toetamist. Perel oli kogunenud hulgaliselt võlgu.

Nii ema kui lapsed said Moonika abiga psühhiaatrilisele jälgimisele, kaks suuremat last viibisid psühhiaatriakliinikus, et leida sobiv ravi. Rajaleidjaga koos leiti lastele sobivaimad õppimisvõimalused ning võlgade tasumise osas saavutati kokkulepped.

Tänaseks on lapsed asunud innukalt endale seatud eesmärke täitma, sobiv ravi ning toetavad teenused leevendavad käitumisprobleeme ning võimetekohane õppimine on tekitanud esimesi eduelamusi. Ema näeb väga palju vaeva, et pere toimetulekuoskusi pidevalt parandada, kodu on korras ja soe söök laual, lapsed on puhtad, hoolitsetud ja kenasti riides. Töötukassas läbis pereema toetatud töölerakendamise programmi ning töötab osalise koormusega avatud tööturul.

„Kõige südantsoojendavam hetk minu jaoks oli aga see, kui pere noorim laps kohtus oma isaga esimest korda,“ meenutab Moonika hellusega. „Kõigil pere lastel on erinevad isad aga kõige suuremat igatsust oma isa järgi tundis noorim laps. Ema jaoks oli otsus lapse isa üles otsida väga raske, sest laps oli sündinud väga lühiajalisest suhtest. Kui ema aga nägi, kui tähtis see lapse jaoks on, oli ta nõus lapse isaga kontakti võtma. Isa ei tahtnud alguses lapsest kuuldagi ning nõudis isaduse tuvastamist kohtu kaudu. Kui aga pere testi tegemisel kohtus ning isa esimest korda oma last nägi, kadusid kõik tema kahtlused, sest laps oli oma isa väike koopia. Täna suhtlevad nad isaga videokõnede kaudu ning plaanivad suvel ka päriselt kohtuda.“

Inspireerivaid perelugusid on Moonikal palju ning just see, et tal on võimalik oma töö vilju nii lähedalt näha ning pere väiksematelegi edusammudele kaasa elada, on suurim tasu ja parim motivaator nende peredega tegelemisel.

„Mina ei ole nõus last ära viskama, ma ei anna alla!“

Peredega, kus üks või mõlemad vanemad on vaimse tervise probleemide ja kesiste sotsiaalsete oskustega võtab usaldusliku suhte loomine kaua aega. Ükskõik millises seisus pere aga on, Moonika suhtub kõikidesse suure lugupidamise ning austusega. „Lähen  ju nende koju. Peredel on alguses niigi raske mind usaldada ning on palju aspekte millega pean arvestama. Teisiti aga kontakti ei saavuta.“

Ühe perega läks üle poole aasta, enne kui pere oli nõus teda üle ukseläve tuppa laskma. Seni suheldi õues. On peresid, kus alguses teatavad vanemad resoluutselt: „Ma ei taha, et sa tuled!“ Siis tuleb otsida muid lähenemisviise ning olla järjepidev. „Ka kõige keerulisematesse ja probleemsematesse inimestesse peab uskuma ning neile kohanemiseks aega andma, kiirustades koostööd ei saavuta,“ teab Moonika. „Kogemus näitab, et headusel on võime kiiresti paljuneda ning ajapikku avatakse sulle ikkagi uks ja oma süda.“

Oma kõige säravamaks saavutuseks peabki Moonika kontakti saavutamist keeruliste peredega.

Ühe pere puhul meenutab Moonika, et ema oli oma poja kooliskäimise suhtes juba täiesti lootuse kaotanud, koolitõrge oli niivõrd suur. „Ta nagunii ju ei lähe kooli, pole mõtet vaeva näha!“ käratas ema, mille peale Moonika rahulikult vastas: „Jah aga mina ei ole nõus teda ära viskama!“

Sellest, et keegi võhivõõras inimene usub tema poega rohkem kui ta ise, andis emale nii palju jõudu juurde, et ta oli nõus veelkord proovima. Tänaseks on tema poeg koolitõrkest jagu saanud.

Ropendades ja teisi sõimates tööd ei leia

„Vahel tuleb enne seda, kui emal üldse on võimalik tööd otsima hakata, tegeleda väga elementaarsete suhtlemisoskuste arendamisega. Ühel pereemal näiteks oli labane, ebaviisakas ning häiriv suhtlemismaneer. Pidin talle nagu mantrat iga päev kordama: „Rahune, räägime enne läbi kui sa kedagi sõimama hakkad, kuulame teise osapoole ka ära!“ räägib Moonika.

Sama perega meenub Moonikale armas ja liigutav žest ühe värvimüügi ettevõttega seoses.

Pereema oli kunagi ammu ostnud endale majakarbi, mis lihtsalt seisis, kuna raha ei olnud ja ilma remonti tegemata polnud võimalik ka sees elada. Ema motivatsioon maja korda saada oli aga väga suur ning seetõttu püüti leida kõikvõimalikke lahendusi.

Just samal ajal küsis Moonikalt üks hea tuttav, ega tal juhuslikult pole paari purki värvi vaja, mis ühel värvitootjal tasuta ära oli anda. Moonikal ja pereemal turgatas kohe idee, et nende tasuta värvidega saaks ehk köögi ära värvida. Tootjale kirjutatigi ilus kiri, et miks ja kellele need värvid väga vajalikud oleksid.

Suur aga oli nende üllatus, kui värvitootja nende kirja peale vastas, et nii vähe värve nad küll ei ole nõus andma ning saatis perele kokku 90 liitrit värvi ning värvimiseks vajalikud vahendid, millega sai kõik esmavajaliku majas tehtud.

„Nii soojaks läheb süda, kui näed, et pere, kes alles hiljaaegu oli täiesti lootusetus olukorras, hakkab tasapisi avastama, et kui ise oled tragi, järjekindel, ei vannu alla, proovid erinevaid võimalusi, siis hakkabki sinu ellu tulema rõõmu ja positiivsust – su ees avanevad uksed, millest varem pole osanud undki näha!“ heldib Moonika oma perede peale mõteldes. „Eriti oluline minu jaoks on veel see, et pered ei löö käega, kui on ka tagasilangusi, kui kõik ei lähe nii kiiresti ja nii ladusalt nagu loodeti. Minu kohus on olla nende kõrval just neil rasketel hetkedel, kus pere teeb otsuse, kas langeda tagasi auku või hoida küünte ja hammastega augu äärest kinni ning uskuda, et kõik senised pingutused pole olnud asjata.“

Pea kahe aastase kogemuse juures on olnud üks pere, keda Moonika pole suutnud august välja upitada ning kelle peale mõtlemine teeb siiani väga haiget. „Ma mõtlen selle pere peale sageli,“ ütleb Moonika vaiksel häälel.

Ilusaim kompliment 9aastaselt poisilt

SOS Lasteküla perede tugitöötaja töö on väga emotsionaalne ning tihti tuleb edulooni jõudmiseks läbi käia väga sügavad mõõnaperioodid ja üle elada psühholoogiliselt rasked ajad. Kui poleks kolleegidest tugivõrgustikku, kellega regulaarselt kohtuda, oleks oma emotsionaalse tasakaalupunkti leidmine keeruline.

„Nad on inimesed, kes mõistavad mind silmapilkselt. Ma saan nendega täiesti aus olla, oma tunded välja elada, nõu küsida, oma pisaraid näidata,“ räägib Moonika. „Nad on nagu minu teine pere, keda ma usaldan ning kelle arvamus on minu jaoks tähtis. Iga kord, kui olen kas emotsionaalses madalseisus või muretsen mõne pere pärast üleliia, siis pärast nendega kokkusaamist tunnen, kuidas ma jõuan ja jaksan jälle oma perede jaoks 110% olemas olla!“

Suurimaks tagalaks on Moonikale tema suur hulk lähedasi. „Me oleme nagu  Itaalia pere – meid on palju, me naudime ühiseid ettevõtmisi ning suhtleme omavahel väga tihedalt! Peale kõige muu on meie suur pere rallikrossipisikuga nakatunud. Minu abikaasa on see, kellele kõik koos võistlustel tulihingeliselt kaasa elame. Lisaks temale tegelevad autospordiga jõudumööda ka meie lapsed ja mitmed väga head sõbrad. Suvisel ajal korjame oma kamba busside ja autode peale ning kihutame sinna, kus kellelegi parajasti kaasa elada on vaja. See annab sellise energialaksu, mida mitte kusagilt mujalt ei saa!“

Et Moonika on tõesti suur autonduse fänn näitab seegi, et ta on autohuvilistele noortele tutvustanud harivat autoringi „Noorelt autokoolis“, kus muuhulgas õpetatakse lapsi mõistma auto ehitust ja auto käsitlemist.

Kui Moonika aga rahu ja vaikust vajab, siis nokitseb ta vana mööbli kallal, meisterdab kangast lilli või valmistab kuuseehteid. Erinevalt peredega töötamisest võimaldab käeline tegevus saada kiire eduelamise. Kui ikka toas toretseb vahva mööblitükk või kaunis lillebukett mõnd armsat inimest rõõmustab, saab hing väga pika pai.

Moonika meenutab: „Ilusaima komplimendi ütles mulle üks 9aastane poiss, kes nägi, kuidas ma tema suuremat venda püüdsin aidata ja toetada: „See on ju päris normaalne tugiisik, ta võib siin käia küll!“ Arvestades seda kui haavatavad ja ebakindlad on keerulistes peredes kasvavad lapsed, kui palju on neid täiskasvanute poolt ära kasutatud, nende usaldust petetud, siis sellised sõnad annavad mulle tiivad!“

Moonika elumoto „Kõik inimesed on ilusad ja head!“ pole enamasti alt vedanud  ning ta on väga tänulik oma vanematele, kellelt ta vististi oma inimeste abistamise geeni on pärinud.

„Julge peab olema,“ teab Moonika. „Ei tohi karta väljakutseid vastu võtta ega seada endale võimatuna näivaid eesmärke. Usku endasse on vaja ning samuti tuleb kasuks avatus, paindlikkus ning lõputu kannatlikkus. Mina arvan, et SOS Lasteküla peretugevdusprogramm on üks suuremaid ja olulisemaid ennetusprojekte Eestis. Ei ole oluline ainuüksi märgata raskustesse sattunud peresid, vaid aidata nad ka pinnale. Kui ma suudan päästa kasvõi ühe pere sellest, et nende lapsi ei eraldata, pere ei lähe lahku, lapse koolitõrge taandub või mõnele olulisele tervisehädale saame õigel ajal jaole, siis olen ma iseendale suutnud tõestada, et ma teen õiget asja. Me ei saa suunata tuult, kuid saame seada purjeid!“

Täna tegeleb Moonika ligi 15 perega ning nende perede arv, kellele ta on suutnud eluvaimu sisse puhuda on palju suurem kui üks.

Tagasi