Jäta navigatsioon vahele

Ma Armastan Aidata
Koos oleme kogunud
4 704 036 €
Annetajatelt 3 329 587 €
Swedbanki poolt 1 374 449 €
SOS Lasteküla „Toeta Eestimaa lapsi, et nad saaksid võimaluse kasvada koos ema ja isaga!“

SOS Lasteküla „Toeta Eestimaa lapsi, et nad saaksid võimaluse kasvada koos ema ja isaga!“

Kuidas su annetus aitab?

Kui lähedal oleme eesmärgi saavutamisele?

Annetusi kokku
Veel vaja koguda
53 618.57 €
1579 annetust
60 000.00 €
See projekt on juba lõppenud. Täname kõiki, kes kaasa aitasid!

Kuidas su annetus aitab?

Kuidas su annetus aitab?

SOS peretugevdusprogrammi eesmärk on toetada keerulisse olukorda sattunud peresid, et lapsed saaksid kasvada koos oma bioloogiliste vanematega armastavas kodus ega satuks lastekülla.

SOS Lasteküla kogemus näitab, et panustamine ennetustegevusse võimaldab perel ise oma lapsed üles kasvatada.

SOS Lasteküla peretugevdusprogramm töötab Narvas, Sillamäel, Keila linnas, Kohtla-Järvel ja Lääne-Harju, Harku, Põltsamaa, Saue, Viljandi, Põhja-Sakala, Rapla, Kohila, Toila, Saku, Kose ja Räpina vallas.

Vajadus uute piirkondade järgi kasvab pidevalt, sest igal aastal eraldatakse Eestis ligi 250 last oma perekonnast, abivajavad lapsi on tuhandetesLaste äravõtmine aga ei lahenda probleeme, sest neis peredes sünnib lapsi aina juurde. Hoopis vajalikum on õpetada vanematele, kuidas lastekasvatamise ning igapäevaeluga paremini toime tulla.

Sinu annetuse abil pakume riskilastele ja nende vanematele sotsiaalset ja majanduslikku tuge ning tegeleme vanemlike oskuste arendamisega. Peresid abistab ja nõustab SOS lasteküla perede tugitöötaja, kelle ülesanne on püüda perekonda tervendada, leida üles ja arendada hädasolija tugevamaid külgi, parandada vajadusel pere sotsiaalseid oskusi või pakkuda perele erinevate erialaspetsialistide abi. Lühidalt öeldes on perede tugitöötaja inimene, keda pere saab täielikult usaldada.

Tavaliselt külastab SOS tugitöötaja peret kahel korral nädalas, aga kui vaja, ka tihedamini. Ühel korral kohtutakse väljaspool kodu, teisel korral kindlasti kodus, et näha, kuidas toimub kodustes tingimustes pere omavaheline suhtlemine ja millised on olud.

Programmis osalemine on vabatahtlik, kuid perega sõlmitakse leping. See on vajalik selleks, et pere vähemalt minimaalse aja (6 kuud) programmis suudaks püsida. Seejärel koostatakse pere abistamise plaan, mida tugitöötaja koos perega ellu asub viima.

  • 5€ püsiannetusega (ehk 60€aastas) saab üks pere vähemalt  5 tundi psühholoogilist ja/või  sotsiaalset nõustamist või 1 laps 5 tundi individuaalset õpiabi, logopeedilist abi või erinevaid teraapiaid.
  • 10€ püsiannetusega (ehk 120€ aastas) saavad 2 peret vähemalt 5 tundi psühholoogilist ja/või sotsiaalset nõustamist või 1 laps vähemalt 10 tundi individuaalset õpiabi, logopeedilist abi või erinevaid teraapiaid. 
  • 25€ püsiannetusega (300€ aastas) saavad 2 peret vähemalt 12,5 tundi psühholoogilist ja/või sotsiaalset nõustamist või 1 laps vähemalt 25 tundi individuaalset õpiabi, logopeedilist abi või erinevaid teraapiaid. 

2022. aastal on SOS Lasteküla peretugevdusprogrammis kokku 517 last ja 224 pere.

Riik ennetustegevust täies mahus ei finantseeri ning vajalik rahasumma tuleb koguda lahkete annetajate abiga. Programm on töötanud 2008. aastast alatesning selle aja jooksul oleme suutnud 450 perele tõestada, et lapse jaoks on parim kasvukeskkond oma kodu, mitte lasteküla. Programmi hea töö tulemusena on 1100 last jäänud oma vanematega kokku. Kõik need pered saavad täna oma laste kasvatamise ja oma elu ohjamisega ise hakkama.

Lisainfo: www.sos-lastekyla.ee

Organisatsioon on kantud tulumaksusoodustust saavate mittetulundusühingute nimekirja. Maksude teemast loe lähemalt: Annetused ja maksud

Perede tugitöötaja Maie: "Poisi mõttemaailm sai mulle selgeks läbi arvutimängude."

23.11.2022

SOS Lasteküla perede tugitöötaja Maie läks appi perele, kus ema ei suutnud hakkama saada vägivaldselt käituva pojaga, kes suhtus emasse ja teistesse inimestesse lugupidamatult, kelle õppimine koolis ei sujunud ning kes ei tulnud selle pealegi, et ka temal võiksid olla unistused, tulevikuplaanid ning rahuldust pakkuv elu. "Minu lugu on välja kasvanud hingekriipivast loost ja seetõttu ka eriti südamelähedane," ütleb Maie.

Kohtusin Siimuga esmakordselt suvel, kui olin asendamas teist peretugevdustöötajat. Üks eriti raskeks tituleeritud peredest.

Ema kirjeldas mulle Siimu kui keerulise iseloomuga last, kes on aegajalt vägivaldne. Poisi head omadused jäid tema arvates kõik halbade varju. Siimul on diagnoositud ATH ja veel mõningad psüühilised kõrvalekalded.

Esmakordselt selle perega kohtudes juhatas ema mind ühte kõrvalhoone suurde ruumi, kus arvuti taga oli Harry Potteryt meenutav poiss. Ehmunud pilk vilksas korraks minule ja küsimus lendas kiirelt ema suunas: “Kes see on?” Ema selgitas, et peretugevdustöötaja asendaja. Seejärel ema lahkus ja jäime kahekesi. Siim toksis klaviatuuri klahve ja mina istusin temast paar meetrit tagapool. Mängides oli Siim täiesti omas maailmas. Kohati vaatas ehmunult selja taha, et ma polegi veel ära läinud. Viimaks lausus ta, et on omaettehoidev poiss ja ei suhtle mitte kellegagi, sest ta on imelik. Seletasin talle, et igaüks meist ongi omamoodi ja olen ise ka olnud sama omaettehoidev ning teiste mõistes imelik. Kuna jäin siiski iseendaks ja elus edasi liikusin, leidsin neid, kes olid minuga sarnased. Nõnda, oma tööd tehes on mul olnud võimalus kohtuda sarnaste inimestega. Näiteks nagu tema. Poiss imestas siiralt, et keegi võib veel imelik olla.

Poisi mõttemaailm sai mulle selgeks läbi arvutimängude. Tema mängis ja mina küsisin temalt samade asjade kohta tema reaalses elus. Alguses tuli aina vastuseid, et ei tea. Ajapikku hakkasid aga vastused minema asjakohasemateks ja täpsemateks. Leidsime palju ühiseid huvisid ja teemasid, millest rääkida.

Täna on poiss muutunud avatumaks, tolerantsemaks maailma eripärade suhtes ning vähemaks on jäänud ka vägivaldset käitumist. Enam ei istu ta nina arvutis ja vesteldes vaatab silma. Kutsub mind endaga kaasa õue või kaltsukatesse kolama. Näitab kooli jaoks tehtud esitlusi ja küsib mu arvamust. Kord ehitasime koos riiulit. Oma südamesoovidest ja saladustestki on ta mulle rääkinud. Ema silm on samuti särama löönud ja nende omavaheline plahvatusohtlik suhe stabiliseerunud.

Siim võtab ravimeid telefonile pandud märguande järgi ja teeb sageli ise süüa. Samuti kütab ise ahju ja toob puud tuppa.

Alguses rääkisin talle sageli vajadusest teha endaga tööd, sest teisi me muuta ei saa. Samuti soovitasin mõista, et ka ema on kõigest tavaline inimene oma soovide, arusaamade ja unistustega. Siim arvas, et tema küll ei suuda kunagi ühtki asja teha nii, et see ka emale meele järele oleks. Selgitasin, et tegelikult peaks ta mõtlema hoopis sellele, kuidas olla rohkem iseseisev. Siis ei ole ka emal talle midagi ette heita. Nüüd ta vahest ikka meenutab mulle, et kas ma ikka näen, kuidas ta on endaga tööd teinud. Kevadel lõpetab poiss põhikooli ja uued suunad on juba unistustesse kirja pandud.

Kõige olulisem on minu jaoks see, et ta usaldab mind. See on nii suur tasu tehtud töö eest. Usaldus on nagu kristallist medal, mida tuleb väärtustada ja väga hellalt hoida.

 

Tagasi