Jäta navigatsioon vahele

Ma Armastan Aidata
Koos oleme kogunud
3 595 029 €
Annetajatelt 2 600 887 €
Swedbanki poolt 994 142 €
SOS Lasteküla „Toeta Eestimaa lapsi, et nad saaksid võimaluse kasvada koos ema ja isaga!“

SOS Lasteküla „Toeta Eestimaa lapsi, et nad saaksid võimaluse kasvada koos ema ja isaga!“

Kuidas su annetus aitab?

Kui lähedal oleme eesmärgi saavutamisele?

Annetusi kokku
Veel vaja koguda
36 785.58 €
1235 annetust
50 000.00 €

Annetan raha

Kuidas su annetus aitab?

Kuidas su annetus aitab?

SOS peretugevdusprogrammi eesmärk on toetada keerulisse olukorda sattunud peresid, et lapsed saaksid kasvada koos oma bioloogiliste vanematega armastavas kodus ega satuks lastekülla.

SOS Lasteküla 12aastane kogemus näitab, et panustamine ennetustegevusse võimaldab perel ise oma lapsed üles kasvatada.

SOS Lasteküla peretugevdusprogramm töötab Narvas, Sillamäel, Keila linnas, Kohtla-Järvel ja Lääne-Harju, Harku, Põltsamaa, Saue, Viljandi, Põhja-Sakala, Rapla ja Kohila vallas.

Vajadus uute piirkondade järgi kasvab pidevalt, sest igal aastal eraldatakse Eestis ligi 250 last oma perekonnast, abivajavad lapsi on tuhandetesLaste äravõtmine aga ei lahenda probleeme, sest neis peredes sünnib lapsi aina juurde. Hoopis vajalikum on õpetada vanematele, kuidas lastekasvatamise ning igapäevaeluga paremini toime tulla.

Sinu annetuse abil pakume riskilastele ja nende vanematele sotsiaalset ja majanduslikku tuge ning tegeleme vanemlike oskuste arendamisega. Peresid abistab ja nõustab SOS usaldusisik, kelle ülesanne on püüda perekonda tervendada, leida üles ja arendada hädasolija tugevamaid külgi, parandada vajadusel pere sotsiaalseid oskusi või pakkuda perele erinevate erialaspetsialistide abi. Lühidalt öeldes on usaldusisik inimene, keda pere saab täielikult usaldada.

Tavaliselt külastab SOS usaldusisik peret kahel korral nädalas, aga kui vaja, ka tihedamini. Ühel korral kohtutakse väljaspool kodu, teisel korral kindlasti kodus, et näha, kuidas toimub kodustes tingimustes pere omavaheline suhtlemine ja millised on olud.

Programmis osalemine on vabatahtlik, kuid perega sõlmitakse leping. See on vajalik selleks, et pere vähemalt minimaalse aja (6 kuud) programmis suudaks püsida. Seejärel koostatakse pere abistamise plaan, mida SOS usaldusisik asub ellu viima.

  • 5€ püsiannetusega (ehk 60€aastas) saab üks pere vähemalt  5 tundi psühholoogilist ja/või  sotsiaalset nõustamist või 1 laps 5 tundi individuaalset õpiabi, logopeedilist abi või erinevaid teraapiaid.
  • 10€ püsiannetusega (ehk 120€ aastas) saavad 2 peret vähemalt 5 tundi psühholoogilist ja/või sotsiaalset nõustamist või 1 laps vähemalt 10 tundi individuaalset õpiabi, logopeedilist abi või erinevaid teraapiaid. 
  • 25€ püsiannetusega (300€ aastas) saavad 2 peret vähemalt 12,5 tundi psühholoogilist ja/või sotsiaalset nõustamist või 1 laps vähemalt 25 tundi individuaalset õpiabi, logopeedilist abi või erinevaid teraapiaid. 

2021. aastal on SOS Lasteküla peretugevdusprogrammis kokku  424 last ja 171 pere.

Riik sellist ennetustegevust ei finantseeri ning vajalik rahasumma tuleb koguda lahkete annetajate abiga. Programm on tänaseks töötanud 12 aastat ning selle aja jooksul oleme suutnud 450 perele tõestada, et lapse jaoks on parim kasvukeskkond oma kodu, mitte lasteküla. Programmi hea töö tulemusena on 1100 last jäänud oma vanematega kokku. Kõik need pered saavad täna oma laste kasvatamise ja oma elu ohjamisega ise hakkama.

Lisainfo: www.sos-lastekyla.ee

Organisatsioon on kantud tulumaksusoodustust saavate mittetulundusühingute nimekirja. Maksude teemast loe lähemalt: Annetused ja maksud

Peretugevdusprogrammi peamine alustala on usaldus

27.07.2022

SOS Lasteküla peretugevdusprogramm alustas kaksteist aastat tagasi Ida-Virumaal ja on nüüdseks laienenud paljudesse omavalitsustesse. Peredega töötab kokku 22 tugitöötajat. Kuna lapse perest eraldamine on kõige äärmuslikum abinõu, on tegu vajaliku ennetusmeetmega, mis probleemseid peresid toetades annab lapsele võimaluse kasvada koos vanematega oma kodus.

Perede tugitöötaja Merike, mitmele perele te toeks olete ja kes need pered välja valib?

Praegu on mul 11 peret. Teen koostööd kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajatega, kes on hästi kursis, millised pered abi vajavad. Toetada tuleb kogu peret, nii lapsi kui vanemaid, sest probleemide põhjus ongi tihti selles, et vanemad ei oska oma lastega hakkama saada. Programmis osalemine on pere jaoks vabatahtlik, mis tähendab, et vanemad peavad tahtma abi saada ja olema nõus programmis osalema. 

Milliste probleemidega olete peredes kokku puutunud?

Igasugustega: vanemate alkoholism, narkootikumide tarbimine, laste hooletusse jätmine, väärkohtlemine, vaimse tervise häired. Üsna tavapärane on, et peres on mitmel lapsel või vanematel endal puue. On lapsi, kes kasvavad väga halbades oludes. On üsna heal järjel peresid, kus ema ja isa on kogu aeg tööl või kuskil ära ja neid ei ole laste jaoks olemas. Tõsine probleem on nutisõltuvus. Juba mõnekuusele lapsele antakse nutiseade kätte, televiisor mängib kogu aeg, lapsed kasvavad ilma igasuguse režiimita ja lärmi sees. Just mõne autistliku või aktiivsus-tähelepanuhäirega lapse puhul olen näinud, kui hulluks võib asi minna, kui tal kõik need seadmed korraga käest ära võtta. Hästi keeruline on tulla toime lastega, kes ei taha juba 4., 5., 6. klassis koolis käia või käituvad ennasthävitavalt. Selliste laste jaoks on Sova-taoline keskkond hädavajalik, et neil oleks kogu aeg nõu ja tugi käepärast.

Koduvägivalda näen viimasel ajal peredes vähem. Kui ma kuus aastat tagasi alustasin, oli seda rohkem. Ühes peres koguni nii palju, et pere kõik kolm last tuli perest eraldada. Iga nädal on meil kolleegidega koosolek, kus me oma juhtumeid arutame ja igaüks räägib, mis tal südamel on. Probleemid on üsna sarnased.

Kui palju näete vaesust ja toimetulematust?

See on mitme otsaga asi. Rohkem näen õpitud abitust. Üsna palju on peresid, kus osatakse toetuste, abipakkide ja abiprogrammide najal ära elada ja vanemad ei olegi huvitatud tööle minemisest. Rahuldutakse sellega, mis on, polegi ambitsiooni rohkemaks. Vahel tuleb ette sedagi, et tööl käimine ei tasu ennast ära, sest tööga teenib sama suure summa või isegi vähem, kui toetustega kätte saab. Lihtsalt tööl käimise pärast töötada ei ole mõtet. Olen seda meelt, et parem on anda inimesele õng kui kala, aga tundub, et kes on kord toetuse saajaks saanud, jääb sinna ringi päris pikaks ajaks. 

Kui tihti te perega kohtute? 

Käin iga pere juures kokkulepitud ajal kord nädalas, vajadusel ka sagedamini. Lisaks sõidutan pereliikmeid arsti juurde ja ametiasutustesse, aitan asju ajada ja dokumente vormistada, kooli või lasteaiaga suhelda jne. Auto on selles ametis hädavajalik, sest paljud meie pered elavad hajaasustusega paikades.

Mida teil teha tuleb?

Lihtsam oleks öelda, mida mul teha ei tule. Olen õpetanud vanematele igapäevaelu oskusi, alates sellest, kuidas sooja sööki teha, andnud finantsnõu, aidanud pere eelarvet koostada, dokumentide ja pärimisasjadega tegeleda, nõustanud isegi ehitus- ja elektriküsimustes. 

Palju olen käinud perega kaasas arstide juures, nii psühhiaatriakliinikus kui laste vaimse tervise keskuses. Kuulan ära, mida arst räägib, millised ravimid määrab ja kuidas neid tuleb võtta. Lapsevanem sageli kas ei pane tähele või ei julge üle küsida, kui ta millestki aru ei saa, lapse ravi seisukohalt on see info aga väga vajalik. Üks tähtsamaid asju, millel tuleb silma peal hoida, on kooliskäimine ja õppimine. Mõni laps ei ole kuude kaupa kooli jõudnud, on õppimises maha jäänud, hinded on halvad. Siis on vaja aru saada, milles probleem on, ja vajadusel lapsega koos ka õppida. Mõnikord tuleb hakata 8. või 9. klassi noorele õpetama, kuidas õppida. Kui vaja, suhtlen ka õpetajate ja kooli tugispetsialistidega. Vanemate soovil olen koolis lapse arenguvestlusel kaasas käinud, samuti lasteaias jälginud, kuidas laps rühmas käitub.

Mõnikord saame pere lastega väljaspool kodu kokku ja teeme koos midagi toredat, kasvõi mängime või jookseme võidu. Tunnen, et lapsed vajavad seda, sest vanemad nendega neid asju ei tee. Loodan, et minu eeskujul õpib mõni ema või isa oma lapsega rohkem suhtlema ja tema eest paremini hoolitsema. Hästi palju õpetangi vanematele elulisi asju, jagan kogemusi ja toon näiteid oma elust. 

Millised on peredes omavahelised suhted? 

Mõnes kodus on need väga halvad. Eriti keerulised on suhted mõnes katkises kärgperes, kus on n-ö minu, sinu ja meie lapsed. Kurb on kuulda, kui teismeline poiss ütleb, et ema kallistas teda viimati lapsepõlves ja üksnes siis, kui oli napsutanud ja lõbusas tujus. Või kui noor naine meenutab, et ema ainult riidles ja sõimas, mitte kunagi ei kuulanud ega mõistnud teda. Me ei saagi oodata oskust hoolida neilt, kes ei ole seda ise kunagi kogenud. Sageli näen, kuidas peremustrid põlvkondi pidi edasi kanduvad.

Kuidas te peredega kontakti saate?

Mõnikord on see üsna keeruline, mõnikord läheb lihtsamalt. Üritan esimest korda perega kohtudes kohe pinged maha võtta, ütlengi, et tundke end oma kodus hästi ja mugavalt, mind ei pea kohtlema nagu külalist. Püüan iga pereliiget tundma õppida. Igaühega tuleb leida see teema, mille pinnalt suhelda, on see siis sport, remondi tegemine, loomad või miski muu. Kõige tähtsam on siiski usaldus. Enne kui see tekib, ei olegi võimalik peret päriselt aidata. 

Enamasti saangi kõigepealt kontakti lastega ja kuna paljudes peredes on loomad, ka neljajalgsetega. Lastega on palju lihtsam suhelda kui nende vanematega. Kui ma lapsele helistan ja saame kasvõi paar lauset vahetada, loen juba tema hääletoonist välja, milline kodus olukord on. 

Kas peretugevdusprogramm suudab pered tugevamaks muuta?

On peresid, kes saavad madalseisust üle ja tõepoolest suudavad uue lehe keerata. Kõik pered paraku muutuda ei suuda. Ühel paljulapselisel perel, kelle juures ma kolm aastat käisin, läks alguses hästi: ema oli nõus alkoholiravile minema, vahetati elamispinda, asjad liikusid paremuse poole. Hiljem, kui neile üürikorter üles öeldi ja nad teise valda kolisid, sai emal jõud otsa ja tulid tagasilöögid. 

Mis annab teile jõudu seda tööd teha?

See on loominguline töö, kus ükski päev ei ole teisega sarnane. Jõudu annavad väikesed asjad ja see, kui saan aru, et mind usaldatakse: kui mulle helistatakse, et nõu küsida, kui mulle näidatakse lõpukleiti ja kingi ning kutsutakse kooli lõpuaktusele. Annan endale aru, et kõike muuta ei ole minu võimuses, aga hea meel on, kui olen pisutki suutnud kedagi teisiti mõtlema panna.

Mis on teie arvates peresuhetes kõige tähtsam?

Üksteise ärakuulamine. Hoolivus ja hellus. Empaatia. Tähtis on, et vanemad on lapse jaoks olemas, tunnevad huvi, kuidas tal päev läks, vaatavad, et lapsel on kõht täis ja õppimine korras. Et pere istub õhtul ühiselt söögilaua taga ja räägib päeva muljeid. Et ollakse koos.

On vanemaid, kes panevad lastele väga suuri kohustusi ja nõuavad neilt palju. Eriti raske on lapsel, kes peab olema oma vanematele vanema eest. Vanemad peaksid mõtlema sellele, et laps tahab ka lihtsalt laps olla. 

Loo autor: Tiina Vapper, Õpetajate Leht

Tagasi