Sõprus sünnib hallis argipäevas üheskoos toimetades

Kui koroonapandeemiast midagi positiivset leida, siis tõi see MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde juurde tegutsejahingega Maari Ernitsa, kes varasemalt tegeles aktiivselt laulmisega. Klassikalist laulu õppinud sopran Maari jaoks tähendas viirusepuhang seda, et koos kontsertide ärajäämisega kadus töö päevapealt. „Kuna kõik plaanitu jäi ära ja ootamatult tekkis palju vaba aega, otsisin uut väljundit. Alguses tulin siia vabatahtlike koordinaatoriks ja varsti tuli ka tegevjuhi teatepulk üle võtta,“ räägib Maari. „Praegu saan kahte ametit ühildada, lisaks läksin uuesti ülikooli – õigust õppima. Kuna ma ei taha tulevikus olla nälgiv pensionär, siis pean praegu kombineerima,“ naljatab ta.

MTÜ Vanem  Vend, Vanem Õde viib kokku emotsionaalset tuge vajava lapse (sh rasketes oludes kasvanud lapsed) ja vabatahtliku täiskasvanu, kes last toetab ja on talle justkui vanemaks õeks või vennaks. Programm sai alguse Ameerika Ühendriikidest ja on end ka Eestis juba ammu tõestanud. Praegu Tartus tegutsev programm tegeleb hetkel jõudsalt laienemisega, soovides juba uuest aastast ka Tallinna lastele/noortele tuge pakkuda. Just nende mõtetega liitus MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde juunis ka meie annetuskeskkonnaga „Ma armastan aidata“. „Annetuskeskkonnaga liitumine on nii palju andnud. Olen aru saanud, et Eesti inimene tõesti tahab aidata. Keegi saab aidata 1 ja keegi 100 euroga, aga tahe on näha ja ma ei pea enam koguaeg mõtlema, kust saame järgmise kuu ühisürituse omafinantseeringu katta,“ rõõmustab Maari.

Ennetades riskigruppi sattumist

Mis ühendab lapsi, kes programmis osalevad? „Meil on väga erineva taustaga lapsi, aga neid ühendab see, et nad on ühiskonnas natuke tõrjutud kas oma eakaaslaste või pere poolt. Neil ei ole ehk kellegagi rääkida ja neil on vaja kedagi, kellega suhtlemisel ei pea koguaeg tähelepanu eest võitlema. Suur osa lastest ei oska ise seda tähelepanu küsidagi. Vanema venna või õe olemasolu aitab neil ehk aru saada, et maailm ei olegi nii kole koht,“ ütleb Maari. Neil on olnud isegi selliseid juhtumeid, kus laps on ise MTÜ poole pöördunud ja soovinud osaleda. Sel juhul on tegemist olnud asenduskodu lapsega, kelle vend või õde on juba programmiga liitunud ja selle head mõju näinud. Praegu teeb MTÜ tööd selle nimel, et programmi jõuaksid ka need pered, kellel ei ole oma linna- või vallavalitsuse sotsiaalosakonnaga erilisi kokkupuuteid olnud, kuid kes tegelikult kuuluvad sihtgruppi.

Tavaliselt kestab vanema venna või õe ja lapse suhe 1-3 aastat. Kõige pikem on olnud 8-aastane suhe. „See tüdruk saab nüüd täisealiseks. Tüdrukul ei ole oma bioloogilist peret ja vanema vennaga on nad justkui pereliikmed olnud – arutanud, kuhu tüdruk võiks edasi õppima minna jne,“ jutustab Maari. Programmis on nii kinniseid kui ka väga avatud lapsi. Kui õnnestub mõni sotsiaalselt ärev laps näiteks ühisüritusele meelitada, on see suur pidupäev. 

Argine on parim

Mida siis koos tehakse? „Argipäev on tohutult hall ja hall on tegelikult kõige parem. Koos tehakse hästi tavalisi asju: näiteks lepitakse kokku, et täna kell 5 tulen külla, loeme koos raamatut, vaatame õppimist jne. Lemmiktegevus on jalutamine – enamikul lastel polegi ju mitte kellegagi jalutamas käia. Üks vabatahtlik meil just ütles, et ta ei ole oma täiskasvanu elu jooksul kunagi nii palju jalutanud kui nüüd,“ ütleb Maari. Ühistegevuse on MTÜ blogis väga hästi kokku võtnud ka kunagine vanem õde Liis: „Me tegime koos kõige lihtsamaid asju ja selles ongi suurim rõõm – ühine aeg. Tähtis on järjepidevus ja teadmine, et teine on sinu jaoks olemas.“

Osa vabatahtlikke ehk vanemaid õdesid ja vendi on just programmis osaledes mõistnud, et laste ja noortega töö on see, mida nad tahavad tulevikus teha. Näiteks Liis, kes võrdles programmis osalemist südame paisumisega, tegigi karjääripöörde. Vabatahtlike värbamine programmi toimub kaks korda aastas ja Tallinnasse hakatakse värbama jaanuaris. Kui kellelgi tekkis huvi, siis tasub MTÜ sotsiaalmeedial silma peal hoida. Vabatahtlike puhul on oluline, et ta oleks valmis pikemaks ajaks pühenduma, vanuselist piiri ei ole. „Vabatahtlikke ühendab arusaamine, et siin maailmas võiks kõigil olla hea olla. Kindlasti tuleb endale oma rolli teadvustada: sa ei tule õpetajaks või kasvatajaks. Oluline on sõprus, pead minema lapse tasandile. Oled see, kes läheb mänguväljakule temaga ronima, mitte et vaatad pealt ja ütled: „ära kuku“,“ näitlikustab Maari. Kõik vabatahtlikud läbivad ka ettevalmistava koolituse.

Lõpetuseks räägime Maari enda annetamise harjumustest. „Olen väga suur annetaja. Kuna vabatahtlikuna panustan juba palju just laste heaolusse, olen annetusvaldkonnaks valinud loomad. Saan korraga annetada väikseid summasid, aga annetan palju. Annetamine teeb inimese õnnelikuks,“ usub ta.

Merje Klopets

Tagasi