Juta Saadre: ühine hobi laiendab eakate suhtlusringi

Kas teadsid, et Eestis elab üksi enam kui 113 000 eakat? Parasjagu suhtlemist ja toredad hobid rikastavad iga inimese elu. Dokfoto Keskus toob kokku sarnase huviga väärikas eas naised ja mehed, et koos väärtuslikku aega veeta ja dokfotode maailma sukelduda. Juta Saadre toimetab Dokfoto Keskuses vabatahtlikuna ja leiab, et see on tema silmaringi avardanud ning pakkunud palju õnnelikke hetki.

Juta: „Olen siin vabatahtlikuna tegutsenud Dokfoto Keskuse avamisest alates ehk nüüd juba viis aastat. Põhiliselt võtan siin külastajaid vastu nädalavahetuseti. See rikastab mu päevi, pakkudes vaheldust, arengut ja inimestega suhtlemist. Ma saan lisaks nii palju uut teada maailmast. Iga siinne näitus avardab silmaringi. Näiteks oli meil hiljuti näitus seksuaalerinevustest ja see on teema, mida minu eas üldiselt ei puudutata. Siin sain aga piltide kaudu näha nende inimeste lugusid ja saatusi. Üks eakam näituse külastaja rääkis, kuidas see näitus teda puudutas ja kuidas ta on terve oma elu vales elanud. Samuti oli imeline näitus „Kui ma ükskord suureks saan“, kus näidati laste unistusi. Seal tuli välja, et kuigi laste võimalused üle maailma on nii erinevad, on nende maailmavaade, soovid, igatsused ja tunded sarnased. Olenemata rahvusest ja nahavärvist. 

Minu tavaline päev näeb välja selline, et ärkan koos päiksega. Naudin aeglasi, ilma kiirustamata hommikuid. Üldiselt ma ei planeeri oma päeva või nädalat nii, et mul oleks kiire. Elu on niivõrd lühike ja kui elad meeletu kiiruga, siis ei märkagi elu ega naudi hetki. Kui annad endale aega, tunned rõõmu ka ärkamisest, elamisest, magamaheitmisest. Olen õppinud elu jooksul seda, et kõikide kogemuste eest – olgu need head või halvad – tasub tänulik olla. Ka kõige negatiivsemad kogemused on aja möödudes hinge rikkuseks.

Üksinda olla on väga paha. Võtsin omale tänavakassi, andsin talle uue kodu. Õhtul on teinekord mõnus võtta hea raamat, lugeda soojas voodis, kass ronib kõrvale. Kui end vahel eriti hellitada tahan, võtan väikse pitsi konjakit – sellega tähistan, et olen olemas ja tunnen end hästi. Minu kodune harrastus on õlimaal, samuti naudin tantsuõhtuid.

Soovitan ka teistele omavanustele vabatahtlikuna tegutsemist ja uusi hobisid. Just esimesed sammud on rasked – võtta julgus ja tõusta diivanilt, tulla välja. Kui aga juba liikuma saad, on hea tunne. Eakad on küllaltki üksikud ja nende läbikäimine on piiratud. On oluline, et nende suhtlusring laieneks – nii muutub meeleolu rõõmsamaks, vabamaks. Elu on hetkedes ja igast hetkest saab rõõmu. See on enam väärt kui üks pikaajaline rõõm.“

Kui tahad ka omalt poolt kaasa aidata eakate huvitegevuse laiendamisele, anneta Dokfoto Keskusele.

Tagasi