Ilona Štunder: kui sõda läbi saab, ootame kõiki Ukrainasse külla!

2022. aasta 24. veebruari varahommik ei lähe ilmselt kunagi meelest. Päev, mis pidi Eestis kulgema peomeeleolus, oma riigi sünnipäeva tähistades, sai Ukrainas alanud sõjategevuse tõttu täiesti uue varjundi. Üks raketilöökidest tabas sellel päeval ka Karpaatide jalamil asuvat Ivano-Frankivski linna, kust Ilona Štunder koos oma poja Petroga seejärel põgenes. Facebookis juhuslikult nähtud info, kuidas Eesti Pagulasabi aitab põgenikel Poola piirilt Eestisse jõuda, määras ära edasise teekonna. Viis päeva hiljem jõudis Ilona koos pojaga Tallinnasse.

Ilona Štunder: “Jõudsime pojaga Tallinnasse ööl vastu 1. märtsi. Alustasime teekonda Ivano-Frankivskist, kus mul oli oma väike ateljee. Töötasin 22 aastat juuksuri ja jumestajana. Eesti kohta teadsin enne natuke, sest siin elab mu hea sõber Aljona, kellega me koos õppisime. Aljona oli mul just Ukrainas külas ja sõitis 24. veebruari varahommikul Eestisse tagasi. Mõned tunnid hiljem kärgatasid plahvatused enamikus Ukraina linnades. See oli suur šokk. Nutsin kogu aeg, vaatasin uudiseid, helistasin oma sõpradele üle Ukraina. Siis leidsin Facebookist info Eesti Pagulasabi kohta.

Ma ei tahtnud kuhugi minna, aga minu missioon siin maailmas on kaitsta oma poega ja anda talle kõik, mis suudan. Seepärast tegin otsuse Eestisse tulla. See oli parim otsus! Pagulasabi vabatahtlikud aitasid meil jõuda Poola piirilt Tallinnasse, kus saime peatuspaiga hotellis. Nad rääkisid meile kõigist vajalikest sammudest ja aitasid paberite vormistamisel. Kohtasin nii palju häid ja südamlikke inimesi!

Aja jooksul oleme leidnud siin omale uue kodu ja sõbrad. Poeg käib Tallinnas ukraina laste koolis. Mina püüan teha tööd nii palju kui saan. Alguses töötasin selle hotelli restoranis, kus elasime. Tööst vabal ajal olin vabatahtlikele abiks. Seal kohtasingi ühte imelist naist, kellega saime sõpradeks. Ta on tutvustanud mulle eesti kultuuri, rääkinud ajaloost, koos temaga oleme käinud erinevates paikades üle Eesti. Temast on saanud meile perekond, kes Ukrainasse maha jäi.

Kallistused! See on parim teraapia. Rääkida võib paljudest asjadest, rääkida võib pikki tunde, aga kallistused on need, mida me kõige rohkem vajame. Ma olen tänulik kõigile Eesti inimestele lahkuse ja kannatlikkuse eest.

Minu suurim unistus on, et mu kodumaal saabuks rahu ja saaksime kõik tagasi oma linnadesse ja kodudesse. Kuigi Eestis on meid väga hästi vastu võetud, siis meie süda on siiski Ukrainas. Kui sõda läbi saab, ootame kõiki Ukrainasse külla!”

Kui soovid aidata kaasa, et põgenikud saaksid tuge oma elu ülesehitamisel, anneta Eesti Pagulasabile. Organisatsioon abistab nii Eestisse jõudnud ukrainlasi kui ka sisepõgenikke ning rindelähedastes asulates elavaid inimesi Ukrainas kohapeal.

Tagasi