SOS Lasteküla “Toeta turvalise kodu loomist igale lapsele!”

SOS Lasteküla “Toeta turvalise kodu loomist igale lapsele!”

Kuidas su annetus aitab? »

629 annetust 14 228.97 / 19 980.00 €

Vali sobiv pank:

Swedbank

Kasuta allolevaid andmeid internetipangas püsimaksekorralduse sõlmimiseks.

Saaja nimi: SOS Lasteküla Eesti Ühing

Saaja konto: EE062200221001178590

Selgitus: SOS Lastekyla Toeta turvalise kodu loomist igale lapsele (püsimakse)

Viitenumber: 00200000021000000009

Mine

SEB

Kasuta allolevaid andmeid internetipangas püsimaksekorralduse sõlmimiseks.

Saaja nimi: SOS Lasteküla

Saaja konto: EE751010000002940019

Selgitus: SOS Lastekyla Toeta turvalise kodu loomist igale lapsele (püsimakse)

Viitenumber: 00200000021000000009

Mine

LHV

Kasuta allolevaid andmeid internetipangas püsimaksekorralduse sõlmimiseks.

Saaja nimi: SOS Lasteküla Eesti Ühing

Saaja konto: EE977700771001360298

Selgitus: SOS Lastekyla Toeta turvalise kodu loomist igale lapsele (püsimakse)

Viitenumber: 00200000021000000009

Mine

Nordea

Kasuta allolevaid andmeid internetipangas püsimaksekorralduse sõlmimiseks.

Saaja nimi: SOS Lasteküla Eesti Ühing

Saaja konto: EE651700017003587225

Selgitus: SOS Lastekyla Toeta turvalise kodu loomist igale lapsele (püsimakse)

Viitenumber: 00200000021000000009

Mine

Kuidas su annetus aitab?

Kuidas su annetus aitab?

SOS peretugevdusprogrammi eesmärgiks on perede toimetulekuvõime taastamine sel määral, et vanem suudaks oma lastele tagada arenguks vajaliku turvalise ja toetava keskkonna. Soovime ennetada olukordi, kus lapsed tuleb oma vanematest eraldada.

Sinu annetuse abil saame Narva, Sillamäe, Keila linna ja Keila ning Harku valla riskilastele ja nende vanematele pakkuda sotsiaalset ja majanduslikku tuge, nõustamist, psühholoogilist ja logopeedilist abi ning vajadusel tuge ravimite ostmisel.

2016. aastal parandasime üheskoos 256 lapse ehk 143 pere igapäevast elu. SOS Lasteküla on tegutsenud Eestis juba üle 21 aasta ning lisaks perepõhisele asendushoolduse teenusele tegeleme alates 2008. aastast ka ennetustööga. Peretugevdusprogrammist on aastate jooksul abi saanud rohkem kui 700 last ja üle 300 pere.

Ühingu eesmärk on tagada lastele püsiv turvaline perekond ja kodu.

Organisatsioon on kantud tulumaksusoodustust saavate mittetulundusühingute nimekirja. Maksude teemast loe lähemalt: Annetused ja maksud.

www.sos-lastekyla.ee

https://www.facebook.com/SOSlastekyla/

14 228.97 / 19 980.00 €
  • Eraisikute annetused
  • Swedbank
  • Swedbanki preemiapunktid

Siin kuvatakse alates juunist 2014 organisatsioonile tehtud annetusi.

Preemiapunktiannetused kantakse organisatsioonidele üle kaks korda aastas - detsembris ja juunis.

Merike Seppam: "Oluline on olla toeks, et inimene ei murduks poolel teel!"

22.09.2017

1.klassi tüdrukut tahetakse juba kolmandat aastat klassi kordama jätta; pikka aega töötu pereema ei julge tööd otsida, sest kardab, et ta ei kõlba mitte kuskile; ravi vajavale puudega lapsele unustavad vanemad ravimeid anda; kaheaastane laps veedab päevi elutoas auto turvahälli aheldatuna. Selline on paljude perede argipäev, mida näeb väga lähedalt perede tugitöötaja, kes tegutseb SOS Lasteküla peretugevdusprogrammis.

Ennetustöö raskustesse sattunud peredes ehk peretugevdusprogramm sai SOS Lastekülas tuule tiibadesse 2008. aastal. Selleks ajaks oli lõplikult mõistetud, et laste äravõtmine oma päris vanemate juurest ei lahenda probleemi, sest lapsi saavad vanemad edasi ning õigeaegne toetamine võib võimaldada perel ise oma lapsed üles kasvatada. Tundub uskumatuna aga peredest eraldamise ohus on Eestis aastas hinnanguliselt 7000 last.

„Hätta sattunud pere kohta saab esimese informatsiooni valla lastekaitsetöötaja. Tihti tuleb esimene vihje pere kohta koolist, lasteaiast, perearstilt, naabritelt või sugulastelt,“ räägib Merike Seppam, kes on SOS Lasteküla peretugevdusprogrammi tugitöötaja ning tegutseb Keila ning Harku valla peredega. „Seejärel kutsutakse pere esindaja kohtumisele ning pakutakse talle võimalust osaleda peretugevdusprogrammis. Programmis osalemine on vabatahtlik, kuid nõutav on kolmepoolne lepingu allkirjastamine – pere esindaja, valla lastekaitsetöötaja ning SOS Lasteküla tugitöötaja. See on vajalik selleks, et pere programmis osalemist tõsiselt võtaks ning vähemalt minimaalse aja –  kuus kuud programmis suudaks püsida.“

Edasi läheb lahti tegelik töö – tugitöötaja lepib perega kokku iganädalased kohtumisajad ning ühel-kahel korral nädalas külastab ta peret tema kodus.

„Esimest korda kodukülastust tehes olen põhjalikult tutvunud pere toimikuga ja tean, mis probleemidega pere mind ees ootab – on seal alko- või narkosõltuvusega, vaimsete probleemide või vägivalla all kannatavad vanemad, käitumishäiretega lapsed, kellel on probleeme koolikohustuse täitmisega või millegi muuga. Tihti kooruvad tõelised probleemid välja alles siis, kui olen korduvalt kodu külastanud, kogu pere või vähemalt osa perest on mind usaldama hakanud ning saavad aru, et ma ei luura ega nuhi nende järel ning minu eesmärk pole lapsi perest ära võtta, vaid ma tahan ka päriselt ja kogu südamest neid aidata, et nad täisväärtusliku perena suudaksid toimida,“ ütleb Merike.

Abi, mida pere vajab või ootab, on väga erinev. Kui emal-isal endal pole olnud head lapsepõlve, siis ei osata seda ka oma lastele pakkuda. Paljudele vanematele on vaja õpetada, kuidas laste eest hoolitseda: miks lapsed peavad end pesema, kuidas valida lapsele ilmastiku järgi sobivaid riideid, miks lapsed peavad sooja toitu sööma ning miks on oluline lapsega mängida ning teda eakohaselt arendada. Vahel aitab tugitöötaja koolilapsele laualampi osta ning muretseb koju õppimiseks vajalikud abivahendid. Harv pole seegi, kui teismelisele tüdrukule on vaja rääkida sellest, miks ja kuidas eakohaselt riietuda ning mis tähendab trenn või huviring.

Emad vajavad tihti konkreetset juhendamist kuidas süüa teha, lastega suhelda, tööd otsida, vallas asju ajada või meelde tuletamist, et lapsele on vaja õigel ajal ja õiges koguses ravimeid anda ning temaga on vaja aegajalt arsti juures käia.

„Seda kõike ei pea ma üksi suutma,“ ütleb Merike. „Paljud probleemid vajavad erispetsialistide tuge ning kaasabi nagu näiteks vanemate sõltuvused, psüühilised häired ning laste käitumisraskused. Kui ma näen, et pere vajab mõnd sedalaadi toetust, siis tulevad perele appi psühholoog, perenõustaja või terapeut.“

Merikese töö võtmesõnaks on usaldus. Pered, kes on niigi katki ning langenud juba päris sügavasse musta auku, ei kipu väga lihtsalt võõraid usaldama. Siin mängib suurt rolli Merikese sõnul piiri ja distantsi tajumine – tugitöötaja peab aru saama, millises seisukorras on pere, millist abi on hetkel kohe ja kiiresti vaja ning milliste ettepanekutega pere aitamiseks võib välja tulla siis, kui kõige kriitilisemad kohad on leevenduse leidnud. Mõneti on tugitöötaja justkui usaldusisik, kellele pereliige usaldab tihti sellist infot, mida ei räägita ka teistele oma pereliikmetele. Samas ei ole tugitöötajal mingisugust kohustust kogu informatsiooni näiteks valla lastekaitsetöötajale rääkida. Vahel võtavad Merikesega ühendust pere lapsed. Näiteks siis, kui näevad, et ema või  isa pole tema kohalkäimisest eriti huvitatud, kuid lapsed tajuvad selgesti, et sellest on perele kasu ning räägivad tugitöötajale asjadest, mida ema või isa on hoolega varjata püüdnud, kuid ilma milleta pole võimalik peret päriselt aidata.

Vahel piisab pere jaluleaitamiseks sellest, et olla lihtsalt ärakuulajaks, toetada näiteks enesekindluse või oma mina täielikult kaotanud pereema, tõsta tema motivatsiooni vajalike muutuste elluviimiseks ning õhutada teda astuma samme, milleks tal enda arvates pole piisavalt võimekust. Enamjaolt satuvad aga programmi pered, kelle jaluleaitamiseks või sügavast august väljatoomiseks läheb aega.

„Iga päev sammuke paremuse suunas võib kõrvaltvaatajatele tunduda tühine, kuid mina protsessis sees olles näen, et vahel on pere jaoks tegemist lausa kolmikhüppega!“ ütleb Merike. „Ma võin uhkusega öelda, et suurem osa peresid saab siiski jalule aidata ning iseseisvalt ning hästi toimima panna. Kõige olulisem on olla toeks, et inimene ei murduks poolel teel ning tal oleks alati valik – kas ta tahab, et teda aidatakse ja võtab sellest viimasest õlekõrrest kinni või ta ei taha. Kui tahe on olemas, siis mina võin perega koos mägesid paigast liigutada,“ ütleb Merike.

Merikese silmad säravad. Kuigi töö on emotsionaalselt väga keeruline ning nõuab pidevat suhtlemist, analüüsimist, planeerimist, nüüd ja praegu kohalolemist, kõigi ärakuulamist ning kõige selle juures veel  perede üliõrna kohtlemist, siis vaatamata tagasilöökidele (aasta lõpul oli Merike sunnitud enda töövahendite hulka arvama ka pipragaasi, kuid õnneks pole seda vaja läinud) tunneb Merike, et see on töö, mida ta ka tegelikult teha tahab, sest ta näeb igapäevaselt selle töö reaalseid tagajärgi – peresid, kes on kokku jäänud. Lapsi, kes saavad kasvada oma vanemate juures ning kes võivad oma ema ja isa üle uhked olla – meil oli raske aga koos saime hakkama, sest ema ja isa armastavad meid nii palju!

Mis on saanud loo alguses kirjeldatud peredest? Väike tüdruk vahetas läbi raskuste kooli ning käib nüüd tänu SOS tugitöötaja avastatud eriandele kunstiringis ning tal läheb väga hästi; töötu pereema sai tugitöötaja abiga keevitamiskursusele, millest ta oli pikalt unistanud ning on nüüdseks leidnud töö, millega tal õnnestub oma peret üleval pidada; puudega lapse vanemad mõistsid, et lapsele ravimite andmine ning teda mitmel muul moel toetamine on lapse ema ja isa kohustus ning nad suhtuvad sellesse nüüd palju tõsisemalt; kaheaastane väikene poiss on teinud juba oma esimesed iseseisvad sammud ning tänu tugitöötaja järjekindlale juhendamisele on tema ema lõpuks aru saanud, et lapse eakohese arengu üks võtmeteguritest on järjepidev lapsega tegelemine, mida ema nüüd järjest paremini teha oskab.

Tagasi